Abamektiinil on maol mürgisus ja lestadele ja putukatele kokkupuutetappiv toime ning see ei suuda mune tappa. Toimemehhanism erineb üldistest putukamürkidest selle poolest, et see häirib neurofüsioloogilisi tegevusi ja stimuleerib gamma-aminovõihappe vabanemist, millel on pärssiv mõju lülijalgsete närvijuhtivusele. Täiskasvanud, lümfid ja putukate vastsed ilmuvad pärast abamektiiniga kokkupuutumist halvatud, ei liigu ega toitu ning surevad 2–4 päeva pärast. Abamektiinil on aeglasem surmav toime, kuna see ei põhjusta putukate kiiret dehüdratsiooni. Kuigi avermektiinil on röövputukate ja parasiitsete looduslike vaenlaste otsene kokkupuude ja surmav toime, ei kahjusta see kasulikke putukaid vähe, kuna taime pinnal on vähe jääke. Abamektiin imendub pinnasesse ja ei liigu ning mikroorganismid lagundavad, mistõttu sellel ei ole keskkonnas kumulatiivset mõju ja seda saab kasutada tervikliku kontrolli komponendina. Seda on lihtne valmistada, valada preparaat vette ja segada kasutamiseks ning see on põllukultuuride jaoks ohutum.